Kaugest esivanemast pärandina saadud südamerahu

Sepatöö on mind huvitanud alates sellest ajast kui ma esimest korda omal jalgel vanaisaga koos sepil käisin.

Kolhoosi algaastail kasutati põllutööde tegemiseks märkimisväärselt hobuste tööjõudu. Vanaisa oli kolhoosis tallimees, kes hoolitses, et pidevalt liikuvad hobused sepa juures korralikult rautatud saaksid.

Ega ma kõiki vanaisaga koos sepil käimisi täpselt mäleta, aga aastaid hiljem rääkis vanaema mulle ühest. Kui juba haamriga toksida suutsin ja koos vanaisaga sepa juures hobuste hooldamist vaatasin, olevat ma  koju jõudes talle, peale vankrilt maha hüppamist öelnud: „Mina lõin ka naela hobuse kabja sisse. Mina hakkan ka sepaks!”

Elukutselist seppa minust siiski ei saanud, sest mind paelusid muud masinad ja tehnika rohkem. Pensionieas hakkas ääsitulest võetud kuum raud uuesti huvi pakkuma. Nüüd, kus hobikorras alasi ja haamri vahelt midagi vormuma on hakanud, on südames soe tunne.

Küsimusele, miks mu käsi vajab haamrit, alasit ja nende vahele tulist rauda, vastuse leidmiseks hakkasin sügavamalt oma sugupuud uurima. Tuvastasin, et 1820. aastal sündinud esivanem oli teisel pool Võrtsjärve asuva Lõve mõisa sepp. Minu teada ei ole vahepealsed põlvkonnad sepa ametiga leiba lauale toonud.

Mõtlen, et minu kutsumus sepa tööks tuleb sellest, et minus voolab ka ivake tolle Lõve mõisa sepa verd.

Mihkel Tattar